Kask

Ravitseja loodusest

Kase (ladina k betula) erinevaid  osi nagu lehed, koor ja mahl on rahvameditsiinis juba pikka aega kasutatud mitme haiguse raviks ja vaevuste leevendamiseks. Tõeline kasekultus valitses eriti germaanlaste juures ning selle viimane relikt on saksakeelses kultuuriruumis siiamaani traditsiooniline maipuu. Kasel oli elu- ja viljakusepuu staatus ning kasemahl kehtis ilu- ja jõueliksiirina.
12. sajandil sattus kask meditsiini huviorbiiti tänu Bingeni kloostri abtsissile Hildegardile, kel olid põhjalikud teadmised loodusravist. Ta kasutas riivitud kasekoort lahtiste haavade raviks ning soovitas kaselehtede tõmmist uriinierituse ergutamiseks. 13. ja 14. sajandil kasutati kaselehtedest valmistatud teed neerukivide väljutamiseks. Teele omistati ka suupõletikku, kollatõbe, maksa ravivat ja nahalaike eemaldavat toimet. Suur edu neeru- ja põiehaiguste ravimisel tõi kasele ka lisanime „Euroopa neerupuu”.

Esimene teadlane, kes hakkas tundma huvi kasekoores sisalduva betuliini vastu, oli keemik Johann Tobias Lowitz. 1788. aastal õnnestus tal esmakordselt eraldada ja kirjeldada kasekoores sisalduvat betuliini. Tegemist oli üldse esimese taimest isoleeritud toimeainega. Tänu tema uuringutele hakati 19. sajandil tundma aktiivset huvi betuliini kui toimeaine vastu ning sel avastati veel mitmeid omadusi nagu haavu parandav ja antibakteriaalne toime.

Oluline impulss kase raviomaduste laiemaks kasutamiseks lähtus Rudolf Steinerilt, kes soovitas 1920. aastal antroposoofilistelt orienteeritud arstidele kasepuitu söestatuna soolestiku haiguste, kasekoort nahahaiguste ja noori kaselehti reumaatiliste haiguste raviks.

Kasekoor ja inimese nahk

Kasekoor koosneb kahest põhilisest kihist, välisest valgest tohu- e korgikihist ja sisemisest mahladerikkast aluskoorekihist. Koores on ka kaks kambiumikihti, tavaline kambium puitunud osa ja sisemise koore vahel ning korgikambium, millest moodustub kork. Kasekoore väline kiht koosneb paljudest õhukestest korgikihtidest, mida saab kergesti üksteisest eraldada. Korgikihi surnud rakkudes on rikkalikult lumivalget pulbrit – betuliini, mis annabki  kasekoorele särava valge värvi ning kaitseb tundlikku ja õrna aluskoort bakterite, seente, külma, päikesekiirguse või temperatuurikõikumiste eest. Betuliin on modifitseeritud vaik, mis kuulub triterpeenide hulka. Betuliin on kergestisüttiv, mistõttu ka niisket kasetohtu saab kasutada tule süütamiseks.

Terve, pragudeta toht on väga tihe ning ei lase läbi vett ega õhku. Et puutüvi hingata saaks, on koores erilise ehitusega ventilatsiooniavad – lõved, mis on peentel okstel näha väikeste ümmarguste täppidena. Oksa ja tüve jämenedes venivad need mõne sentimeetri pikkusteks triipudeks.

Kuigi korgikude koosneb surnud rakkudest, on see sitke ja nahkjas ning laseb tüvel jämedamaks kasvada. Seda võimaldab kasetohu kihiline struktuur ja vahataoline aine suberiin, millest korgirakud on läbi imbunud.
Tohtu saab osaliselt või täielikult tüvelt koorida. Puu jääb elama, kui tohtu ettevaatlikult eemaldades ei vigastata alumist kambiumikihti. Kask suudab korgikihi järk-järgult taastada, kuid kannatab puu välimus. Kask moodustab suve jooksul 3-7 uut õhukest korgikihti.

Inimese nahk koosneb kolmest põhilisest kihist: marrasknahast ehk epidermisest, pärisnahast ehk dermisest ja alusnahast ehk subkuutisest. Väline kiht, epidermis on sarvestunud epiteel, mis on kolmest nahakihist kõige õhem, sõltuvalt kehapiirkonnast 75 mikromeetrist (käevarred) 1,5 millimeetrini (jalatallad). Elavas basaalkihis e kasvukihis asuvad paljunemisvõimelised rakud, mis diferentseeruvad, surevad ja moodustavad väliskihti liikudes lamedatest rakkudest u 20-25 raku paksuse sarvkihi. Iga rakk läbib selle protsessi u 28 päeva jooksul, s.t spetsialiseerub keratinotsüüdiks, moodustab raku sisemuses lipiidid soomusetaoliste sarvkihi rakkudevahelise ruumi täitmiseks. Kasvukihi paljunemisvõimelised rakud teevad 14. päeval läbi loomuliku rakusurma aptotoosi.

Protsessid inimese nahas ja kasekoores on üllatavalt sarnased. Kask moodustab surnud tohurakkudes betuliini, nahk surnud, sarvestunud epiteelis keratiini. Nii kasekoorel kui ka nahal on sarnane kaitsev ülesanne väliskeskkonna mõjude ja haigusetekitajate vastu. Sarnasus on nähtav ka väliselt.

Nii pole ka imekspandav, et kasetohus sisalduv betuliin mõjub nahale soodsalt, harmoniseerides ja tasakaalustades eelkõige naharakkude keratinotsüüdideks kujunemise protsessi, nagu näitavad ka põhjalikud uuringud. Keratinisatsiooniprotsessi häired on aga iseloomulikud just sellistele haigustele nagu psoriaas ja neorodermiit.